Kaasajal süüdatakse augusti lõpus lõkked Läänemere kallastel selleks, et näidata mererahva ühtsust ning tuletada meelde meie ajalugu ja kultuuripärandit. Antakse märku, et hoolitakse merest ja loodusest ning aastatuhandete side merega ei ole kadunud. Tuled süüdatakse ka nende mälestuseks, kes igaveseks merele jäänud.
Vanimad kirjalikud andmed iidetuledega teadete edastamisest Läänemere regioonis pärinevad viikingiajast. Siis toimis rannikul laevateede läheduses juba ühtne, ulgumerelt kuni sisemaani ulatuv valvesüsteem. Sellesse pidi iga ranniku kogukond andma lõkke süütamisel ja hoidmisel oma kindlaksmääratud panuse ja kandis küllalt ranget vastutust teate mitteedastamise korral.
Aastast 1992
Muistsete iidetulede taaselustamise algatas Turumaa Kultuurinõukogu ja 1992. aastal süüdati Soomes esimesed lõkked, juba aasta hiljem süüdati ka Eestis paaris rannakülas lõkked. Iidetulede süütamise õhtut hakati nimetama muinastulede ööks. Kaasajal lõkete süütamise kandev idee on ühtsuse propageerimine Läänemere ranna- ja maarahva seas, kultuuripärandi säilitamine, erinevate maapiirkondade ja naaberriikide omavahelise läbikäimisele ja koostöö vajadusele mõtlemine. Lisaks on see õhtu kokkutulnutele ka emotsionaalset elamust pakkuv üritus, mitmes kohas peetakse ka külasimmaneid.Sellest ajast peale süttivad lõkked igal aastal augustikuu viimase laupäeva õhtul kell 21.30. Sel õhtul moodustunud lõkete kett on liikunud üle Põhjalahe Ahvenamaa kaudu ka Rootsi, tänaseks süüdatakse lõkkeid ka Läti, Leedu, Poola, Saksamaa ja Taani randades, Eestis ka siseveekogude ääres.2009. aastal peale Mereblogi ja Rannarahva koja kutset muutus sündmus üle-eestiliseks.
0 kommentaarid:
Postitage kommentaar