Bussiühendused maal on Eesti taasiseseisvumisperioodil tõsiselt kannatada saanud. Erandiks pole ka Kõpu poolsaar.
Praegu sõidab liinibuss Kärdlast Kalana külani ja tagasi igapäevaselt Märjakaasikust-Kõpuni asfalteeritud teelõigul, mitte läbi Suureranna, Kiduspe, Tiharu, Vilimaa, Ülendi ja Ojaküla külade. Kuigi nimetatud teelõigu, st Märjakaasiku-Kõpu tee, ääres ei ela ega suvita mitte ühtegi inimest.
Seevastu Suureranna, Kiduspe, Tiharu, Vilimaa, Ülendi ja Ojakülas on registriandmetel üle 50 majapidamise ja elab püsivalt üle 110 inimese. Lisaks hinnanguliselt 500-700 suvitajat ja omal käel seiklevad turistid, kelle arv aasta-aastalt kasvab. Teelõigu ääres asub ka ainus allesjäänud Kõpu pood, mida kõik külade elanikud ja puhkajad külastavad. Rääkimata püsielanikest, kes peale poes käimise vajavad ka arstiabi ja kellede lapsed tahavad koolis käia.
Veel 10 a tagasi sõitis kõnealusel teelõigul igapäevaselt isegi Tallinn-Kalana-Tallinn kaugliinibuss. Nüüd käib Kärdla liinibuss 1 kord nädalas. Väidetavalt sõitjaid vähe, sest külaelanikke jääb järjest vähemaks. Tõsi ta on – kui teid, side- ja elektriliine korda ei saa, jääb elanikke veelgi vähemaks. Selline mõtteviis maaelu 21 sajandil edasi ei vii. Jutt, et asfalttee on 2,5 km lühem, ei ole ju tõsine. See teeb päevas 5 km, aastas 1800 km ehk 2300 eur bensiiniraha. Tõsisele bussiettevõtjale ja ka vallale ei tohiks see olla suur probleem. Tõenäolisem on , et tolmust teed pidi on ebamugavam sõita. Kruusatee mustkatte alla viimine on möödapääsmatu teema igal juhul.
Kindlasti on kujunenud olukorrale avaldanud oma mõju ka masu. Nüüd oleme jälle majanduslikul tõusuteel ja peaksime uue pilguga vaatama lähituleviku peale, avardama püsielanike liikumisvõimalusi ja laste/vanurite võimalusi arstiabi ja koolihariduse järele. Kõik ei saa, ja tõenäoliselt ei hakkagi saama, võimalust osta endale auto. Lisaks veel auto ülalpidamiskulud.
Mida siis teha? Viimasel ajal on palju räägitud elektriautodest ja on neid Hiiumaalegi vaatamiseks toodud. Ent kui ehitaks üles projekti, kus vald ja Kõpu külad paneksid kokku seemneraha, küsiks riigilt ja mujalt juurde ning ostaks oma vallale elektribussi, mis oleks nii liini- ja koolibuss, kui ühtlasi ka takso, ja kiirabi ja ekskursioonibuss jmt. Kütusekulu oleks tühine, pilet peaks korvama peamiselt bussijuhi töötasu ja hoolduskulud. See on ju praegugi nii. Pilet võiks tulla odavam bussi amortisatsiooni ja bensiini arvelt. Sõidaks see buss rahva tahte ja soovi kohaselt. Kasvõi ööpäevaringselt, kui tellijaid jagub.
Aga praegu? Senine bussiliikluse sagedus rahuldaks külaelanikke täiesti. Soovida võiks, et buss sõidaks läbi külade, kus inimesed, sageli üpris eakad, riigi toetatud bussiliini tegelikult vajavad, mitte aga nagu praegu läbi tühja metsavahe. Seepärast tuleks muuta Kalana liinibussi marsruuti selliselt, et buss sõidaks läbi eelnimetatud külade nii, nagu see toimis aastaid tagasi. Nii saaks tõenäoliselt lahendada ka koolibussi küsimuse, vähemalt osaliselt. Kruusase külavahetee peab mustkatte alla viima sellegipoolest. Elu lihtsalt areneb edasi. Peab vaatama, et ise iseendale jalgu ei jää.
Kiduspe küla elanik
Toomas Saal
0 kommentaarid:
Postitage kommentaar